neljapäev, 13. august 2015

Puhkus 2015

Üle aastate tuuliseim suvi jälle. Juunis sai nii palju surfatud, et viimase paari aasta jooksul ei käinud kokkugi niipalju meres. Juuli algas ka tuulisena ja tuuled said ära surfatud. Matkade poolelt hoidsin ma pöidlaid koguaeg peaos, et see tuul järgi annaks ja vaiksemaks jääks, kajakiga oli vaja ka trennimõttes merd künda, aga ei miskit. Suvealguse ring jäigi ümber muhu, mida ka tegelikult ära ei teinud ja siis varakevadine Virtsukandis sõit. Aga mõlemad olid meeleolukad ja omamoodi ägedad. Juuli keskpaigas kiskus kriitiliseks, tuuleprognoosid töötasid mu plaanidele risti vastu, kuna tulemas oli 10 Šveitsi kodanikku, kelle reisi olin aasta ette juba planeerinud, kõik sellega kaasnev oli paigas, kuid ilma ma siiski teha ei osanud. Nagu eelnevad grupid, said nemadki vihma, tuult, tormi, päikest, äikest, siledat ja karvast vett. Olenemata ilmastikust olid nad väga rahul ja kiitsid Eestit taevani. Kokku sõideti viie päevaga veidi alla 200km sõudepaatidel Väinamere saarte ümbruses.




Šveitslaste tuur sai lõppeda, kui ma tegelikult juba haudusin plaani minna tagai Saarde, sest prognoosid olid paljutõotavad.  nii läksingi mingi Pühapäev Saarde ära ja Koovi kanti sõitma, kohalikud hullasid flätil ja lasid kõrgeid hüppeid, tuul oli nii vali, et kuuesega sai triipe tõmmatud. Prognoos säilis mitu päeva, seega jäin ööseks kadakate vahele, tegime lõket ja libistasime rummi. 
Järgmisel päeval peal hommikusurfi võtsin tee ette Kihelkinda, kus Kaidi bussipeale astus, teekond jätkus pealinna Kuresaarde, tegime sisseostud õhtuseks peoks Undva Pangal ja suundusime sinnapoole. Undva pank ootas juba oma vanas headuses, seal on lihtsalt nii ilus ja rahulik, samas metsik ja võõrale jube koht, et esmapilgul ei tahakski võibolla seal ööbida. Olen mitu aastat seal käinud ja vaieldamatult mu lemmik koht- koht kust näeb päikesetõusu ja loojangut. Peale pidu sättisime ekskursakatega Vilsandi poole, et mööda matkarada saarele jalutada. Mind on umbes aasta töödeldud, et neile matka korraldaksin, Vilsandi matkarada on väga hea koht tutvustada matkavõõrastele inimestela, milline Eesti loodus välja näeb. Kõik olid rahul ja peale kuute tundi ja 23.km jätkus pidu kusagil Undva panga lähistel, millest ajalugu vaikib. 





Paar päeva tiksusin veel Saares, kuid viihm ei andnud järele. Oli välja vaja mõelda plaan Uus. Teekond laevale ja Hiiumaal nagu alati. Sadamaputkast ostsin ehad kohvi ja sättisin laevale. Ja Triigi- Sõru vahel on üks laevnik, kes alati hakkab bussi pärast vaidlema, et tegu ei saa olla mingil juhul M1 kategooria sõidukiga... lihtsalt ei jäta juba oma jonni, aga see selleks. Sõitsin Kärdla poole, et liinibussi pealt maha astuv Jaanika peale võtta. Tegime tõelise turistika ja tutvustasin Hiiumaa huviväärsusi, pealae pikka ringsõidu päeva, jäime Kassarisse ööbima, vihma ikka kallas ja jäigi ööseks kallama. Järgmisel päeval läksime Kärdlasse, et pealinnas veidi ringi poodelda, toiduvarud kogutud võtsime suuna suuresadama juurde Sääreninasse, kuhu laagrisse jäime, tegelikult jätsime bussi põõsasse ja kajakksime Hellamaa külasimmanile kohvikutepäevale. Hea allatuult minek, tagasi hakkasime aerutama loojangul, seega vesi oli sile ja meri tõmbas plekiks. Nähtavust jäi vähemaks aga kõik oli nii vaikne et sai kuulmise järgi sõita. 
Järgmisel päeval sõitsime sadamasse,e t laevalt võtta Alvar ja Mari, kes tahtsid Kärdla koohvikute päevale minna ja veidi ringi vaadata. Päris mõnus on Kärdlas kui kümned kodukohvikud avatakse, hoopis teine kui Kalamajas või uues maailmas. Igaljuhul vastu õhtut tuli ikkagi põhiplaan ellu viia ja Salinõmme sadamast kajakkidega Saarnakile aerutada. Siinkohal jätan ma rääkimata, mis meid seal ees ootas. Saarelt tulles tabas meid mini torm ja eriti lahe oli see, et meil oli kolm kajakki nelja peale, samuti üks lohe, mina sain kerge vaevaga tagasi, teised pidid tööd tegema vastutuules aerutades.







Augustis lõpuks tulidki need oodatud tuuletud ilmad, kus sooja üle kahekümne ja öösel maga lageda taeva all. Augusti esimene nädalavahetus tekkkis ikkagi plaan aerutada Vormsile ja tutvuda selle salapärase saarega. kajakireis algas reede õhtul Rohuküla sadamast allatuult aerutades päikeseloojangusse. Saarele jõudsime päris hilja õhtul, umbes 22 paiku, vaja oli leida koht kuhu telk püstitada. Osutus lihtsaks, parkisime paadid ühte aeda ja koputasin suvalisele uksele, selgus et samune tüüp sadama lähistel rendibki telgiplatse välja (3eurtsi öö- wc ja puhas vesi). Peale laagri sättimist võtsime ka jalutuskäigu ette saarele kerkele kõrtsu poole, kus sai mõned õlled tehtud ja hiljem jala tagasi. Hommikul võtsime rendist rattad ja kruiisisime saare läbi, kui nüüd aus olla, siis midagi erilist see saar nüüd endast ei kujuta ja meenutab rohkem suvilarajooni. Inimesed puhkavad oma suvekodudes ja istuvad aias, eestlasele kohaselt ülimat sõprust turistide vastu üles ei näidata, samuti läheb seal saarel palju raha- niiet seda varuge kaasa-  EestiŠveits.
Pühapäeva hommikuks näitas head ilma ja rahulikku vett, mõeldud tehtud. Kajakid vette ja Hiiumaa poole minema. Mööda Vormsi lõuna kallast oli lust aerutada, kuid Harilaiule lähenedes hakkas tuul ja laine tõusma, midagi ületamatut polnud, aga põll tuli peale tõmmata. Meri läheb nii madalaks, et saarte lähistel on hülgete lesila ja mõned neist seal pikutasidki. Harilaiu idaküljel tegime lõunapausi aga saarele seekord uitama ei jõudnudki, kuna aeg surus tagant, sest oli ikkagi vaja mingi kellasele praamile jõuda. Harilaiu ja Hiiumaa vahel on ka mõnus madal meri, põhi paistab ja hülged ujuvad. SUUR plaan oli Vohilaiu ja Huumaa vahelt läbi lipsata, kuid mida lähemale ma nende kahe sare vahe kohale jõudsin seda enam hakkasin ma kahtlema, kas see ikka on võimalik, kuna kodutöö oli mul tegemata. Kui külgtuul lõppes ja nina allatuule keerasime, siis võtsin ruttu on telefonikaardi ette ja hakkasin aerofotodelt otsima kohta kust on võimalik roopadriksut läbi lipsata. Ei leidnuko mõistlikku kohta, kuna pilliroog on seal üle 3m. kõrge, siis tuli paati enda ees lükates teed rajada, kuid peale poolt tundi sai enamvähem kohapealt aerutama hakata. Vesi oli olema, kuid 20- 30cm süga, seega poole labaga tõmbed ja liikumiskiirus aeglane. Loodus on seal vahel metsik, vesi muliseb vetikate lagunemisest, selline tunne et kohe üldse ei tahaks kätt või jalga vette pista. Samuti eksitavad teelt kõrkja saared mis seal lagedal alal kasvavad nagu malelaual ruudustik. Kogu ala pikkuseks on ca 2km ja ksuagilt maalt hakkat nägema sadamat ja laeva ja mõtled, et kas jõuad laevale või mitte, kuna kiirus on nii väikene madala veetaseme tõttu. Aga kindlasti ma soovitan seda vhaet külastada, uskumatult kaunis paik. Pühapäevase merereisi pikkuseks oli 40km aerutamist, müts maha Jaanika ees, kes tegi selle väga külmalt läbi, pms oli tal varasem kogemus kajakisõidul nädal varem Salinõmmest Saarnakile ja tagasi. 

Vastu sügist olen veidi treenima hakanud mõttega, et ehk ikka oktoobri keskpaigas lähen korra Alpidesse kolama, aga see on alles mõte. Eelmisel nädalal aerutasin paadi maalt linna ehk Kurgjalt Pärnusse, reisi kogupikkuseks ca. 65km 8h. aerutamist. Nädalalõpus sai Ristnas käidud, aga see juba järgmine jutt.

Kommentaare ei ole: